Sportiv tippjuht Laura Kuldkepp: "Tempo kui juhtimisotsus."

Tegevjuht/juhatuse liige, Tradehouse

Jooks hoiab mu mõtted sirged

Ma olen terve elu liikunud. Erinevatel aegadel erineva fookusega. Jooksmine on minu jaoks alati olnud tunne, mitte kohustus. Jooksen siis, kui mul on soov ja energiat – mitte siis, kui kalender seda ette näeb. See tunne ongi mu treeningkava. 😊

Olen juba aastaid uhkusega jooksuturist. Olen lennanud kohale ainult selleks, et joosta 10 km või 21 km – ja miks mitte? Uus linn, hea seltskond ja väike sportlik elamus on minu jaoks ideaalne kombo. On olnud aegu, kus pooled mu aastased jooksukilomeetrid tulidki võistlustelt. Ju nii sobis siis. 😊

Ja nagu ikka – joostes kasvab isu. Poolmaratonidele tulid ühel hetkel juurde juba ka maratonid. Kõike teen omas rütmis, ilma pingeta ja ilma vajaduseta midagi tõestada. Teen nii, nagu mulle tegelikult meeldib. Aprillis ootab mind kolmas major, London. Ja ausalt, see annab vahel küll lisamotivatsiooni ka vihmase ilmaga uksest välja astuda.

Mida sport mulle annab?

Golf tuli mu ellu mõneks aastaks nii tugevasti, et olin väljakul rohkem kui kuskil mujal. See periood oli intensiivne ja väga nauditav – värske õhk, liikumine ja hea rütm.

Ja siis juhtus klassika: läksin trenni… ja ühel hetkel ei saanud enam pallile pihta. Motivatsioon kukkus päeva pealt ja kolinal. Aga nii need asjad elus käivad – tõusud ja mõõnad. Golfi ma veel maha ei kanna. Võtan rahulikult ja ei kiirusta ka golfivarustust müüma. Küll see tunne tagasi tuleb.

Jooksmine annab mulle teistsugust energiat. Vahel piisab õhtusest “vaimse tervise 5K”-st, et pea klaariks saada ja päev kokku tõmmata. Joostes tekib mul sageli mõni uus mõte või selgem pilt sellest, mis parasjagu oluline on. Väikesed taipamised, mis aitavad edasi liikuda – nii tööalased kui kõik muu.

Sport annab mulle vabaduse. Liikumise, värske tunde ja selle väikese rahulolu, et midagi sai ära tehtud. See ongi kogu point.

Kuidas sport mu elu muudab?

Liikumine aitab mul tajuda tempot. Mitte ainult rajal, vaid igapäevaelus.

On aegu, mil tuleb sprintida – projektid, kiiremad otsused, olukorrad, mis vajavad kiirreageerimist.

Ja on hetki, kus rahulik sörk on ainuõige tempo – kuulamine, mõtlemine, taastumine.

See ongi minu filosoofia: tempo võib muutuda ja see on täiesti normaalne. Kõike ei pea tegema suure pingega. Tuleb teha mõnuga.

Juhtimine ja sport – tempo kui elu mõte

Jooks õpetab, et tempo ei ole kunagi üks ja sama. Vahel läheb kõik kiiresti, vahel vajub hoog maha – täpselt nagu elus. Oluline on lihtsalt mitte suruda ennast rütmi, mis ei sobi.

Juhina on sama: on hetki, kus tuleb hoogu anda, ja hetki, kus on mõistlik lasta asjadel rahulikumalt kulgeda.

Mis ala mulle ei sobi?

Triatlon on ala, mille suhtes mul on suur lugupidamine, aga see ei saa kunagi olema minu maailm. Õnneks on mul ka väga hea põhjus: ma ei käi põlvest sügavamas vees. 😄 Nii et triatlon jääb kindlalt teistele.

Mida ütleksin 20-aastasele endale?

Tee sporti enda, mitte teiste pärast.

Leia oma tempo ja ära lase kellelgi öelda, et see on liiga aeglane.

Kuidas ma leian uusi sportlikke väljakutseid?

Hetkel on minu sportlikud väljakutsed enamasti seotud uute kohtade ja välisstartidega. Mõni linn inspireerib, mõni suurüritus tõmbab tähelepanu ja mõni start lihtsalt kutsub.

Ma selles mõttes ei ole kindlasti hea näide, ma ei sea endale treeningeesmärke ega ehita väljakutseid. Vaatan passi, tööpinget ja elu tervikuna – ja minu jaoks sobib selline “vaba kava” kõige paremini.

Ja ma olen kärsitu ning nakatun ideedest kiiresti. Kui mõte tuleb, panen end reeglina kohe kirja või ostan lennupiletid ära. Siis on väga suur tõenäosus, et ma stardis olen – ja seda täiega naudin.

Küsimus järgmisele juhile.

Kuidas sa juhina tajud seda hetke, mil tempot on vaja muuta – enne kui liiga hilja on? Millal märkad, et on aeg hoogu tõsta või rahulikumalt võtta, et tempo püsiks õige?