Mina kui oma laste spordiliikumise suurim eeskuju

Kas oled kunagi märganud, kuidas su lapsed vaatavad sind? Mitte ainult siis, kui neile otsa vaatad ja nendega suhtled, vaid just siis, kui sa ise ei märka. Nad jälgivad. Nad õpivad. Nad kopeerivad. Mitte niivõrd seda, mida sa ütled – vaid seda, mida sa teed.

Olles ise suur spordi ja aktiivse eluviisi harrastaja, olen end ikka ja jälle tabanud mõttelt: kas me ise elame seda eeskuju, mida oma lastele soovime? Või me viime neid trennidesse, rõõmustame nende saavutuste üle, julgustame pingutama – ja samal ajal istume ise autos, kerime diivanil telefoni või mõtleme juba järgmise päeva koosolekutele. Tihti jääb mulje, et sport on laste maailm ja et täiskasvanute päriselu tähendab midagi muud – töö, kodu, kohustused, väsimus ja ajapuudus. Aga mida see tegelikult õpetab? Seda, et liikumine on lapsepõlve osa, mitte elustiil terveks eluks. Et suurena enam ei pea, ei jõua ega jaksa. Aga meie lapsed vajavad eeskuju!

Laps ei vaja täiuslikku sportlast, vaid liikuva eluviisi päriselu eeskuju!

Lihtne on öelda: “Mul pole aega sporti teha.” Aga lapsed ei oota, et sa jookseks maratone või käiks iga päev jõusaalis. Nad ootavad – ja vajavad – näha, et sport ja liikumine kuuluvad ka täiskasvanu argipäeva.

👉 Praktiline nipp: Tee vähemalt üks spordiliikumine nädalas koos lapsega või terve perega– jalutuskäik, jalgrattasõit, hommikune võimlemine, nädalavahetuse matk - võimalusi selleks on lõputult!

Ära mõtle liikumisest vaid kui “treeningust”, vaid kui ühisest kvaliteetajast.

Sõnad kasvatavad, aga eeskuju kujundab!

Sa võid kümme korda öelda, et: “Sport on tähtis,” aga kui su laps näeb sind igal õhtul väsinuna diivanil, kõik ta treeningud autos või treeningsaali läheduses istumas või kuuleb sind rääkimas, kui “kohutavalt kiire su elu on", siis tekib tal seos, et suurena ongi normaalne spordist ja liikumisest loobuda. Lapsed salvestavad kogemuse läbi endale ettekujutuse, milline on „täiskasvanu elu“.

👉 Praktiline nipp: Kui laps läheb trenni – ära jää istuma. Tee samal ajal ise oma liikumishetk: jooks-kõnni kuskil ümbruses, kasuta treeningsaali ka enda treenimiseks, tee samal ajal tööasju liikudes (nt helistades + töökõnesid tehes). Tee seda iga lapse treening kasvõi 15 minutit – näita, et ka sinul on liikumine ajaplaneerimise osa, mitte luksus.

Liikumine kui enesehoiu ja vaimse tasakaalu eeskuju

Me kõik tahame, et meie lastest kasvaksid enesekindlad, tasakaalukad ja vaimselt tugevad inimesed. Aga seda ei saa õpetada ainult sõnadega. Kui laps näeb, et ta ema või isa läheb pärast pingelist tööpäeva jalutama ja planeerib aega enda teadlikuks treenimiseks, mitte ei mattu Netflix'i ja stressi, õpib ta, et liikumine on vaimse tervise oluline tööriist. Sport on meelerahu leidmine, pinge maandamine, tasakaalu hoidmine ja enda arendamine. Ja kui lapsed ka näevad, mitte ainult ei kuule, et "sport on hea", siis saavad nad kogemuse kaudu aru, miks see tegelikult oluline on.

👉 Praktiline nipp: Pärast tööpäeva küsi endalt: kas ma näitan lastele, kuidas täiskasvanu enda eest hoolitseb? Tee kasvõi 10-minutiline „väljatuuletuulutamine“ õues või lühike seeria kätekõverdusi, kõhulihaseid ja kükke – aga selgita seejuures lapsele, et see on sinu hetk. Usalda, et see jääb talle meelde.

Lõpetuseks: luba endal olla ebatäiuslik eeskuju, aga siiski eeskuju. Sa ei pea olema iganädalane jooksuklubi liige või täispika triatloni lõpetaja. Piisab, kui su laps näeb, et spordiliikumine on elu loomulik osa. See eeskuju ei pea olema suur ega ideaalne – see eeskuju peab olema päris, sest meie tänased valikud vormivad homseid arusaamu.

Nelli Pormeister